Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Tõlkinud Martin Algus
Osades Ain Lutsepp ja Uku Uusberg
http://www.draamateater.ee/punane
Vaatasime 22 oktoobril Draamateatri väikses saalis.
Hea näidend ja head osatäitmised. Kuna näidend oli kunstnikest, siis oli saalis ka mitmeid kunstnikke ja muidu kunstiinimesi. See tükk vist veidi eeldas kunstihuvi, kavalehel kirjutab Jaan Elken, et teistsuguse kultuuritarbimisega ühiskonnas, kus on kunstiteadlikum publik, oskab publik ka õiges kohas õigesti reageerida. Meie publiku kohta midagi halba öelda ei saa, et reageerib siis õigesti või valesti. Küllap ikka pigem õigesti.
Aga huvitav oli vaadata, et 1958-1960 aastatel kunstnik, isegi kui ta polnud vaene, kaugeltki polnud sel ajal kõik kunstnikud vaesed, ega ole praegugi , ühesõnaga kusntnik suhtus rikkamatesse inimestesse üleolevalt ja põlgusega. Seal näidendis oli ka noor mees, kes esindaski kõike uut, mis 60-ndatel tuli, kuid ka tema arvas, et peenesse restorani tellimuse peale pilte teha on enda mahamüümine. Üldse tundub, et tol ajal oli vastandumine kunstniku ja ülejäänud maailma vahel teravam. Mulle tundub, et praegu tekib vastandumine pigem andetuse varjur, vahel ka lihtsalt arusaamtuse tõttu. Kui inimene satub kitsikusse, olgu siis kunstnik või keegi teine, tundub, et kogu maailm, või keegi konkreetselt on tema ja teiste hädaliste hädades süüdi.
Suur kunstnik on sageli tõeline egomaniakk, nagu siin näidendis peategelane Mark Rothko, sellest hoolimata mõjus see lugu südamlikuna ja oli isegi veidi liigutav. Muidugi, mõlemad näitlejad on kahtlemata väga head, ja hästi lavastatud ka.
Kunstnik Riina Degtjarenko
Tõlkinud Martin Algus
Osades Ain Lutsepp ja Uku Uusberg
http://www.draamateater.ee/punane
Vaatasime 22 oktoobril Draamateatri väikses saalis.
Hea näidend ja head osatäitmised. Kuna näidend oli kunstnikest, siis oli saalis ka mitmeid kunstnikke ja muidu kunstiinimesi. See tükk vist veidi eeldas kunstihuvi, kavalehel kirjutab Jaan Elken, et teistsuguse kultuuritarbimisega ühiskonnas, kus on kunstiteadlikum publik, oskab publik ka õiges kohas õigesti reageerida. Meie publiku kohta midagi halba öelda ei saa, et reageerib siis õigesti või valesti. Küllap ikka pigem õigesti.
Aga huvitav oli vaadata, et 1958-1960 aastatel kunstnik, isegi kui ta polnud vaene, kaugeltki polnud sel ajal kõik kunstnikud vaesed, ega ole praegugi , ühesõnaga kusntnik suhtus rikkamatesse inimestesse üleolevalt ja põlgusega. Seal näidendis oli ka noor mees, kes esindaski kõike uut, mis 60-ndatel tuli, kuid ka tema arvas, et peenesse restorani tellimuse peale pilte teha on enda mahamüümine. Üldse tundub, et tol ajal oli vastandumine kunstniku ja ülejäänud maailma vahel teravam. Mulle tundub, et praegu tekib vastandumine pigem andetuse varjur, vahel ka lihtsalt arusaamtuse tõttu. Kui inimene satub kitsikusse, olgu siis kunstnik või keegi teine, tundub, et kogu maailm, või keegi konkreetselt on tema ja teiste hädaliste hädades süüdi.
Suur kunstnik on sageli tõeline egomaniakk, nagu siin näidendis peategelane Mark Rothko, sellest hoolimata mõjus see lugu südamlikuna ja oli isegi veidi liigutav. Muidugi, mõlemad näitlejad on kahtlemata väga head, ja hästi lavastatud ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar