29.10.2011 - 05.11.2011
Puerperium / Sünnitamine
Minna Havukainen
Kõigepealt Linnagaleriis Sünnitamine. Sünnitamisest on lõputult kõiksugu filme tehtud, selline lähenemine on minu jaoks vähemalt esmakordne. Olen ise ka sünnitanud ja alati tagantjärgi mõelnud, et kõik valu ja vaev on silmapilkselt meelest läinud, kui laps on sündinud. Jääb ainult lõputu rahu ja tänutunne. Neid pilte vaadates tuleb meelde küll, et tõesti rinnad olid valusad ja veel mingid ebameeldivused, aga see oli ju ainult nii lühikest aega; kogu pidulikkus ja rõõm, mis lapsega koos tuli on see, mis sellest ajast meelde jääb. Pealegi tänapäeval on sünnitamine enamsti perekondlik, ka mees on kaasas ja pärast ollakse perepalatis päev või paar ja minnakse koju.
Minu jaoks on see näitus sama, mis teha näitus päevadest ehk mensuajast. Seda kogeb enamasti iga naine, selles mõttes on kõik võrdne ka ja igaüks võib ära tunda ja samastuda.
Tagumises ruumis oleksid verised sidemed ja tampoonid pildistatuna ja esimeses mõned, kellega fotograaf saab parema kontakti seisaksid lihtsalt ihualasti,veri nirisemas mööda kintse, sest lõpuks selline ju elu on ja miks mitte kõike letti lüüa.
21.10.2011 - 14.11.2011
Hingetõmbeaeg / Moments of Reprieve
David Birkin, Adam Broomberg & Oliver Chanarin, Ori Gersht, Idris Khan, Eleonora Rossi, Indre Serpytyte ja Taryn Simon.
Peale Sünnitamise näitust läksin helgema lootuses Kunstihoone galeriisse, lootes midagi vähe helgemat. Millalgi oli seal Malle Leisi juubeli näitus, ja see vist päästis mõnegi enesetapja elule, kes tuli KUnstihoone ülevalt. Enam ei mäleta mis või kes seal üleval tookord oli, kuid midagi äärmiselt masendavalt mõjuvat. Malle Leisi piltide elurõõm õnneks kustutas kogu eelneva halva.
Seekord nii hästi ei läinud. Kuigi plakat uksel lubas, et midagi lausa taoistlikku - midagi umbes sellist, et pildistaja on otsinud seda, mida ei ole. Väga paljulubav. Nii palju võimalusi. Tegelikkuses keskenduti olnud õudustele - sõdadele, mõrvale, inimlikule tragöödiale. Jah, praegu neid ei ole, aga otsime ja leiame ja toome need oma alateadvusesse ja nad on tükk aega meiega, kuigi neid teatud mõttes ei ole.
Oleks ometi keegi, kes suudaks näha maailmas ka midagi head. Kui sa ikka pole hästi negatiivne ja ei roogi lagedale kõige hullemaid asju, siis pole sa piisavalt diip. Aga diibid ümisevad rahulolevalt oma väikses ringis ja on kogu maailma suhtes, nad ise kaasaarvatud väga lootusetud, eitavad, masendunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar