Üks suvepäev.

Jon Fosse Üks suvepäev. Theatrum
Lavastaja Lembit Peterson
Kunstnik: Andres Koort
helikujundaja: Marius Peterson
Kostüümikunstnik: Laura Pählapuu
Osades: Mare Peterson, Maria Peterson,   Anneli Tuulik, Ott Aardam, Marius Peterson

Meie vaatasime etendust 15.10.11
etendus ühes vaatuses, kestus 1,5 tundi

Ei midagi uut. Nii nagu Thetrumi saal ja lava on samad ja sellest tingitud ka samad võimalused, samad näitlejad, lavastaja, muusikaline kujundus, ja teema. Tundub, et Thetrum on umbes samas järgus oma arengus nagu NO99-gi, samamoodi saab sedasi ainult samamoodi. Aga edasi kestmiseks on vaja muutuda.
Muidugi on väga tänuväärne, kui noort osatäitjat mängib Maria Peterson ja sama osatäitjat vanemana   mängib mare Peterson. Aga seegi on juba olnud.
Teema oli ka iidamast-aadamast: noor abielupaar, kuid suhted ei toimi hästi. Mees on endasse tõmbunud ja naine pärib, mis viga on. Et räägi ometi, miks sa põgened, ja mees muidugi ei räägi ja põgeneb. Siis arutab naine oma sõbrannaga ka oma "mehe küsimust", sõbranna arvab, et see mees on alati jobu olnud. Kõige tipuks arutavad nad tema lapsepõlve - kes on tema ema ja kes isa. Selgub, et isa polegi teada, ju see ongi mehe veidruse üks põhjusi. Või midagi sarnast. Ja kuhu siis mees põgeneb - paadiga merele, kuhugi mujale pole minna. Ja siis läheb juba pimedaks ja meest ikka veel pole. Võib juba aimata, et ei tulegi. Ei tulegi ja vanana naine ikka veel kuulab samme ja mõtleb, et peaks ehk sealt ära kolima, aga kuhu ikka minna on. 
H arvas pärast, et mees jättis paadi niisama ja jooksis lihtsalt minema. Kuna tema arvates mees ei elaks sedagi vähest üle, kui ikka naine pärib,et miks sa endasse oled tõmbunud. Naised lihtsalt tahavad natuke rohkem rääkida.
Aga midagi huvitavat polnud, mitu korda mõtlesin, et kas tund on juba läbi, siis pool tundi veel. Veniv ja igav.
Õnneks algab varsti veevalaja ajastu ja siis see soigumine ehk lõpeb. Lõpeb välisest tõe ja toe otsimine. Tõde asub enda sees. Seda polegi vaja otsida. Ja vägi on enda sees. Tuge pole vaja otsida.

Milline oleks seesama lavastus uuel ajal? Milline võiks olla huvitav ja köitev teater?
Kas vana ja praeguses mõttes klassikat üldse veel on huvitav teha ja vaadata? Kindlasti väga vähe. Midagi ehk jääb, aga elu on niipalju muutunud.
Mis need kaks noort inimest seal maal praegu teeksid? Küllap tegeleksid mõne projektiga, soovi korral oleksid ühenduses iga maailma nurgaga. Tohutu info oleks kättesaadav.  Ollakse teadlikud endast ja austatakse teist. Või on see liiga idealistlik?