"Mürk" Aleksander Puškin

Tallinna Linnateater

Lavastaja: Kristjan Üksküla
Kunstnik: Kustav-Agu Püüman
Tõlkija: Kalju Kangur
Muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla
Valgus: Priidu Adlas
Mängukoht: Väike saal
Mängivad: Aleksander Eelmaa, Rain Simmul, Indrek Ojari, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla ja Mihkel Vooglai

Esietendus 11.02.2012, nähtud etendus 19.02.2012

Kristjan Üksküla mõlemas lühinäidendis peaosas. Täiesti erinevad karakterid ja täiesti erinevad inimesed enne ja pärast vaheaega. Tõsine noormees Ihnsa isa pojana jäi veidi skemaatiliseks. Aga kui suureks sellist osa ikka mängida saabki. Etenduski ju napilt üle poole tunni pikk.

Teises osas nähtud Mozart on ehtne, niisugune just Mozart võiski olla. Kogu oma geniaalsuses ja rõõmus.

Salieri osas nägime Indrek Ojari’t. Indrek Ojari on minu arvates üks huvitavamaid näitlejaid Linnateatris. Kuigi Indrek Ojari sageli mängibki selliseid „pahasid“, siis on tema puhul väga sümpaatne, et ta suudab selle „paha tegelase“ sisse minna ja nii ollagi. Lõpuks on pea igas inimeses oma varjul pool ja „paha“, mida päris osavalt tihtipeale varjatakse. Aga teatrilava on just see koht, kus neid „pahasid“ on kõige põnevam vaadata. Mozart ja Salieri olid mõlemad põnevad.

Tilk tõrva kah sellesse meepotti: etendus ei jõudnud veel alatagi kui juba lõppes??! Koos vaheajaga napilt 1 tund ja 15 min. Mina olin igal juhul pettunud.

Tõnu Õnnepalu "Ainus armastus"

Varrak, 2011. 355 lk. Ühtede kaante vahele on kogutud valik autori kirjandusteemalistest esseedest ja artiklitest. 23 teksti annavad ülevaate Õnnepalu kirjandusalase mõtte kujunemisest ja muutumisest pea kahekümne aasta vältel, ajavahemikus 1992 kuni 2011.

Minu jaoks on see raamat täiesti uus. Lugesin kõiki tekste esmakordselt. Olen Tõnu Õnnepalu esseid ja arvustusi alati väga kõrgelt hinnanud ja naudinguga lugenud. Nüüd lugema asudes oli heameel seda suurem, et nii palju varemilmunud lugusid on minu jaoks täiesti uued.

Ei mäletagi millal viimati midagi nii nauditavat lugesin. Koheselt ei meenu raamatut, mis muudaks midagi enda elus. Sellist, mis nii otse kõnetaks. Võtad juhuslikult ühe sellise raamatu, et oleksid kindel hea kaaslase olemasolus pikal lennusõidul ja lennujaamades ootamisel. Saad aga midagi hoopis enamat, reisilt naastes oled natuke teine inimene, elu läheb küll vanaviisi edasi, vähemalt väliselt, aga midagi on muutunud.

Kui palju elus üldse on juhuseid? Head juhused ehk vedamine öeldakse olevat valmisoleku ja võimaluse kohtumine. Kui esitad küsimuse, saad ka vastuse. Raamatut lugedes tunned kuidas sinu enda sees olev kõvaketas salvestab õiged vastused ristsõnamõistatuses. Kõik läheb paika, tühjade ruutude asemele ilmuvad õiged vastused.

Ka see oli juhus, et T. Õ sai 18 sünnipäevaks kingituseks Aleksander Suumanni „Meil siis Hüperboreas“? Vaevalt küll. Pigem said kokku võimalus ja valmisolek.

Minu raamaturiiulis on juba õige mitu aastat Betti Alveri kogutud teosed „Koguja“. Võimalus on sealsamas käeulatuses koguaeg olemas olnud. Lugedes nüüd T. Õ. kahte esseed Betti Allveri luulest, on ka valmisolek. Lugedes praegu Betti Alver’it olen osaline. Olen ühest uksest nagu seinast mööda käinud. Äkki nägin ust, enne kui arugi sain olin selle avanud ja üle läve astunud. Mulle meeldib selles uues ruumis. Algul oli see võib-olla isegi liiga valge, esimesel hetkel segadusse ajav. Pärastpoole harjud. Tuled nö tsiviili tagasi. Aga miski on nüüdsest teisiti.

Sõjad on üks painav teema, kord kaugem kord lähedam . II Maailmasõda, sõjad kaasajal, Euroopas ja mujal. Samuti holokaust. Natsisaksamaa. Kuidas see ikka võimalik oli ja kuivõrd see lõppenud on. Küsimus ei ole niivõrd süüdlastes ja süüs, rohkem inimlikus võimekuses midagi sellist korda saata.

T. Õ-le on samad teemad mõtlemiseks ainet andnud. Ega temagi vastuseid ei tea, aga need sõjateemalised raamatud, mida ta meiega jagab, näitavad mingit suunda ja annavad aimu.

Raamatute arvustused selles esseekogus on väärtus omaette. Kui lugeja (T. Õ) on vaimustuses, siis saab praegune lugeja sellest osa. Kui aga arvustaja pole vaimustust tundnud, siiski on võimalik nautida väga nüansirikast ja vaimukat kriitikat. Igale autorile võiks olla suureks auks sedasorti arvustuse osaliseks saada.

2011.a. ilmunud raamatutest oli Tõnu Õnnepalu esseekogu kahtlemata üks kirkamaid lugemiselamusi.

"Rahauputus"

Michael Cooney
Lavastaja Andrus Vaarik Kunstnik Pille Jänes 
Muusikaline kujundaja Andrus Vaarik
Tõlkinud Hannes Villemson
Osades:  Mait Malmsten, Maria Avdjuško, Tiit Sukk, Ain Lutsepp, Jan Uuspõld, Viire Valdma, Raimo Pass, Margus Prangel, Ita Ever, Pille Lukin (külalisena).
Esietendus 6 aprill  2002.a.

Käisin vaatamas 11. 02.2012 Eesti Draamateatri suures saalis.

Sellist üllatust kui seekord eesriie avanedes ei tulegi meelde. Sain kohe aru, et olen seda tükki juba ükskord näinud. Kindlasti pidi see olema õige ammu, vähemalt 6-7 aastat tagasi.

Kuna tegemist on kergemat sorti naljalooga, siis  oli seda võrdlevalt päris huvitav vaadata. 

Eelmisest korrast oli mulle kõige enam meelde jäänud Ain Lutseppa kehastatud tegelane. Ain Lutsepp on väga hea näitleja, selle rolli on ta osanud üles ehitada/ luua väga huvitavalt. Mäletasin isegi eelmisest korrast,et selles kohas kus ta 2. vaatuses Cherry pudeliga vannitoa/ köögi uksest siseneb, oli saalis aplaus, kuna see oli tõesti nalajaks. Seekord aplausi päris ei olnud, aga natuke plaksutati küll. Ain Lutseppa oli algusest lõpuni huvitav jälgida, sest ta lihtsalt oligi huvitav, tema roll oli huvitavalt mängitud. Minu arvates parim osatäitmine selles etenduses. Võibolla kõiki tegelasi ei oleks saanud ka nii huvitavaks mängida, sest lihtsalt pole aega niikaua laval olla.

Kui Ain Lutseppa poleks rohkem koomilistes osades näinud, siis võiks temast veel rohkem vaimustatud olla. Aga teades tema teisi naljarolle, tuleb meelde,et need on kõik võrdlemisi sarnased. Head küll ja naljakad, aga sageli "tuntud headuses", mis tähendab, et ei midagi uut. Needsamad vigurid, seesama teistmoodi hääl jne.
Aga võibolla ei peagi teatrit nii tõsiselt võtma?  Ootama iga kord, et näitleja alustaks kõike otsast peale ja oleks oma osas jäägitult sees, teades, et iga osa on ju uus inimene uus saatus? See ei saa loogiliselt väga sarnane olla eelmises näidendis mängitud tegelasega?

Ma arvan,et igal vaatajal on siiski oma ootus. Kindlasti on palju vaatajaid, kes on tänulikud iga nähtud etenduse eest. Tõenäoliselt kriitilisem vaataja on just see, kes "liiga tihti" teatris käib, sellepärast  oskab rohkem võrrelda. Aga teatris käib see "liigatihtikäija" just seepärast, et teater kogu oma maagia ja salapäraga väga kutsub tulema.

Teised osatäitjad ei tulnud ükski tuttav ette, see tähendab,et keegi polnud meelde jäänud. Kümne aasta jooksulvõis muidugi koosseis ka vahetuda.  Ja ega nüüd ka ühtegi eredat osatäitmist peale Lutseppa ei olnud. Tegevus oli päris hoogne, pidevalt midagi juhtus ja vahepeal sai natuke nalja ka, aga kuidagi jäi tunne, nagu näitlejad oleks autopiloodil. Uskumatud lood selles näidendis toimusidki selles näidendimaailmas, uksed muudkui avanesid ja sulgusid, üks etteaste järgnes teisele, aga elu selles kõiges ei olnud.

"Salme saladus" Eesti lood

ETV-s kolmapäeval 8. veebruaril kell 22.30

Režissöör: Moonika Siimets
Operaator: Rein Kotov
Helioperaator: Mart Otsa
Monteerija: Andreas Lenk
Produtsent: Mari Kallas
Tootjafirma: Osakond OÜ

Film Saaremaal Salme vallas elavatest inimestest. Tavalised keskeakandis olevad eatud külamehed, päevitunud ja sageli mõni hambarida puudu. Maailma asjadest arvavad nagu ikka arvatakse, mõni on kriitilisem, teine jälle leebem ja heatahtlikum.

Naised ka nagu külanaised ikka, teevad oma toimetusi, saavad hakkama kalapüügi ja muu majapidamisega. Ega kerge ei ole, peab päris palju pingutama. Pealegi juhtub ka kummalisi asju, tundub, et kivid ja heinamaa varjavad saladusi, mida pendlinaine võiks lahti harutada.

Samas Salme vallas elab ka perekond Sõnajalad. Õed Siiri ja Viivi ja nende abikaasad Oleg ja Andres. Sõnajalgade meespool lendab peamiselt helikopteriga, sageli on nende reisikaaslasteks Siiri ja Viivi. Oleg ja Andres tegelevad praegu peamiselt tuulegeneraatorite haldamisega, neid on terve hulk juba tööle pandud ja filmis kaevatakse vundamendi auk järgmisele, nende endi poolt leiutatud ja patenteeritud mudelile.

Perekond Sõnajalad on kindlasti midagi väga teistsugust, ka selle filmis paistavad nad teiste külainimeste taustal selgelt erinevad. Viivist ja Siirist ei saa me muud midagi teada, kui et nad käivad käest kinni nagu väikesed tüdrukud ja sageli selle metsateel jalutamise ajal palvetavad. Üks loeb ette Jumalale määratud tänu, teine loeb vist sama mõttes kaasa. Meie Isa palvet loetakse koos.

Perekond Sõnajalad kuulutavad Jumalasõna. See pole küll selle filmi põhiteema, aga ka siin on võimalik ikka sellestsamast rääkida, räägitagu siis millest tahes.

Sõnumi edastamine on minu arvates üks väga oluline tegevus. Kui oskad oma sõnumit selgelt ja arusaadavalt edastada, siis on maailm sinu päralt. Enamus meist tahab sõnumit edastada: õpetaja õpilasele, kaupmees ostjale, arst patsiendile, pastor kogudusele jne. Tähtis on, et sõnum jõuaks kohale.

Sageli jääb ta aga edastamata. Seal on mingi nähtamatu vahelüli, mis neelab osa endasse ja midagi olulist läheb kaduma. Ka perekond Sõnajalgade sõnum takerdub, aga mitte nii raskesti määratletavatesse takistustesse. Ma arvan, et inimesed on sallimatud nende suhtes, kuna nad on teistmoodi. „Vaesed“ on umbusklikud nende rikkuse suhtes. Siis veel nende omavahelised suhted, mis paistavad olevat sama idüllilised pea kolmekümne aasta vältel – see tekitab ju umbusku ja kadedust ja lõpuks ajab lihtsalt vihale.

Iseasi kuivõrd perekond Sõnajalad rohkem midagi edastada tahavad. Aga midagi järgimisväärset nendes kindlasti on.

MustonenFest - Barokk!? Festivali galakontsert

Laupäeval 4. veebruaril kell 19 Estonia kontserdisaalis.

Gemma Bertagnolli (sopran, Itaalia)
Gordana Josifova Nedelkovska (oboe, Makedoonia)
Federico Mondelci (saksofon, Itaalia)
Tallinn Sinfonietta
Dirigent Andres Mustonen

Kontserdi esimes pooles esitai vanemat muusikat. Valentin Silvestrov'i (1937) "Vaikne Muusika" avaloona oligi vaikne ja rahulik muusika, nagu pealkirjas lubatud.
Kõik solistid olid väga head ja seepärast terve kava huvitav ja nauditav jälgida. Oboesoliste sageli ei kuule, seepärast oli väga huvitav kogemus nüüd väga heas esituses kuulata tervet oboekontserti.

Ka Gemma Bertagnolli suurepärane esitus võeti publiku pool soojalt vastu.

Esimese poole lõpetas J.S. Bach Kontsert c-moll oboele ja viiulile, kus viiulil soleeris Andres Mustonen. Bach´i muusika tänapäevane vaste on kõige parem hevimuusika. Selles on ikka tõelist jõudu ja väge. Oboe ja viiul koos Tallinn Sinfonietta orkesriga kõik koos oli vägev.

Kontserdi teine pool koosnes möödunud sajandil sündinud heliloojate loomingust. Teise poole vaieldamatu täht oli Federico Mondelci saksofonil. Tema ekstaatiline mäng ja ülipuhas saksofoniheli kokku oli väga võimas. Superesitus. Aga mis on barokk? Küllap küsimärk festivali pealkirjas sellele viitab. Pole oluline, milline on nimi, eriti kui ta sisaldab on selliseid pärle!

"Hingevalvur" Eesti lood

ETV-s kolmapäeval 1. veebruaril kell 22.30

Režissöör: Meelis Süld
Operaator: Arvo Vilu
Helioperaator: Mart Otsa
Produtsent: Meelis Muhu
Tootjafirma: In-Ruum OÜ

Film keskealisest naisest, kes korraga peab kahte ametit – on kriminaaluurija ja luteri kirikus vaimulik, kirikuõpetaja. Kes palju teeb, see palju jõuab. 30 minutiga ei jõua ühe inimese elu kohta kuigi palju teada saada.

Midagi siiski. Inimene leiab endale rakendust inimestega suhtlemise läbi. Inimeste aitamise läbi. Sest uurijatöö on ju eeskätte aitamine – kurjateinud inimese õigele teele aitamine. Kannatanu lohutamine, kui kurjateinu on saanud karistuse. Võib-olla ka tulevaste kannatanute päästmine, kuna kurjategija on pöördunud heale teele. Vähemalt nii võib mõelda või oletada, et maailm muutub meie tegemiste läbi paremaks.

Uurijaks saamiseks on arvatavasti vaja õppida õigusteadust, Eve Kruus õppis ilmselt Taru Ülikoolis, kuna tol ajal muud võimalust ei olnud. Aga võib-olla on tema haridustee läinud teistkaudu. See polegi tähtis ja eriti huvitav ka mitte.

Küll aga on huvitav vaimuliku tee valimine. Et meie usuleiges riigis valida kirikuõpetaja elukutse, selleks on vaja õppida EELK Konsistooriumi juures asuvas Usuteaduste Instituudis õige mitu aastat. See pole niisama, peab ennast pingutama teise töö kõrvalt. Niisugune samm muudab inimese elus päris palju, vähemalt kõrvalt vaadates tundub sedaviisi. Minu jaoks on selline valik väga huvitav, tahaksin teada, milline on Õpetaja suhe Jumalaga. Kas tõesti Jumal karistab? Kas Õpetajal on igal jutlusel sõnum, mida ta kantslist kogudusele räägib?

Filmis oli koht suvelõpu hilisõhtusest Tallinnast. Lärm, melu, palju purjus ja noori inimesi. Kas Jumal ikka kõiki neid inimesi ka armastab? Kas Õpetaja kuulutab neile lunastust?

Järgmine koht oli mahalangenud lehti täis metsateel. Isegi läbi TV ekraani võib tunda hoopis teistsugust energiat, seal on ruumi olemiseks.

Inimeste kogemused selles elus on väga erinevad. Meie lapsed on meie õpetajad. Kui lapsi ei ole, siis see ei tähenda veel, et midagi õppida pole. Vastupidi, õppetunnid on hoopis peenemalt esitatud, nendest arusaamiseks on vaja soovi ja tahet neid märgata.

William Shakespeare "Võlanõudjad"

"Veneetsia kaupmehe" põhjal

Merchant of Venice

1596-1598

inglise keelest tõlkinud Peeter Volkonski ja Hannes Villemson 2010

kahes vaatuses

idee, lavastus, valgus Hendrik Toompere jr

lava Ervin Õunapuu (külalisena) 

heli Andreas W (külalisena)

etenduse juht Karin Undrits

esietendus suures saalis 17 aprillil 2011

nähtud etendus 28 jaanuaril 2012

Osades: Jan Uuspõld, Jüri Tiidus (külalisena), Hendrik Toompere jr jr, Taavi Teplenkov, Roland Laos, Marta Laan, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Kristo Viiding, Tõnu Kark, Martin Veinmann

Kavalehelt võis lugeda lavastaja Hendrik Toompere jr nägemust: me kõik oleme võlgu. Oma tulevikule, oma eelkäijatele, üksteisele. Kas üldse on midagi päriselt meie oma? Võibolla on see armastus... Eks paistab. Võibolla on elu - kõik lihtsalt üks loterii. Kellel veab, kellel ei vea.

Kavalehelt lugedes lavastaja nägemust, hakkas silma palju vastamata küsimusi, selgusetust. Muidugi on võimalik vaadata elul igatmoodi. Üks võimalus näha ennast võlglasena, samuti teisi, kõiki.

Lavastus lähtus eelkõige Shakespeare tekstist, mis oli kogu tegevuse alus. Sest idee jäi mulle selles etenduses ähmaseks. Sõnumit juskui polnudki. Kellel veab, saab sõnumi, kellelei vea, see ei saa?

Näitlejate mängust meeldis kõige rohkem Mait Malmsteni  liigkasuvõtja, juut - tol ajal peamiselt nn intressiga laenu andsidki juudid, kuna piiblis peeti vaheltkasuvõtmist patuks ja kristlased seda teha ei tohtinud. Sellele seigale oligi kogu see lugu üles ehitatud. 

Antonio, Veneetsia kaupmees, keda mängis Jan Uuspõld andis ka laenu, aga ilma vaheltkasuta, niisama heast südamest. Selge see, et üks oli hea ja teine paha.

Eriti meeldis see koht esimeses vaatuses, kui vana juut ja liigkasuvõtja assanio ja Antonioga laenulepingut kokku leppis. Minu arvates oli see väga hästi tehtud ja Mait Malmsten oma parimas vormis.  Hiljem enam nii hästi ei läinud, polnud ka nagu võimalust.

Teiseks meeldis väga Hendrik Toompere jr jr, temas on mingit sisemist energeiat, noorust, väge ja midagi veel. Igal juhul kui ta laval on, siis sa tunned tema kohalolekut ja näed teda. Naljaga pooleks, võiks öelda, et sündinud peaosaliseks.

Marta Laan on ka väga hea lavašarmiga, temas on samuti seda lava täitjat, naljalt juba kedagi teist ei vaata. Nende mõlema suhtes on ootus suur, aga juba praegu olid mõlemad head. Niipalju, kui neid nägema laval olen juhtunud, ikka ainult head saab öelda.

Merle Palmiste oli oma tuntud headuses. Niisugune hinnang võib teinekord olla ka laituseks, aga Merle Palmiste tuntud headus tähendab seda, et ka väiksemast osast oskab ta teha natuke uutmoodi hea rolli.

Igav ja veidi piinlik oli minu jaoks kohtupidamine. Algul oli lihtsalt igav jorutamine, aga kui saabus invaliidiks maskeerunud pruut, siis oli piinlik. Marta Laan oskas hästi vana ja haiget mängida, aga mulle lihtsalt ei meeldi invaliidide, haigete, joodikute jm sellise abitu seltskonna najal nalja tegemine. Nalja  seal suurt ei saanudki ja küllap oli selline olukord juba näidendis ette nähtud.

Mis nüüd otse lavastust ei puuduta, on  see, et uued ajad toovad uued suhtumised. Kui Shakespeare ajal võeti asju lihtsamalt, siis praegu kriibib kõrva "poliitiliselt ebakorrektne" juut: kus see juut nüüd on, juut on vanakurat ise jne. Siin oleme meie, õiged ja seal on juut, kõige halva kehastus. Geniaalne Shakespeare kirjutas, kes võib vaielda? Võibolla polnudki kõik, mis kirja sai pandud geniaalne? 

Samamoodi lugesin mõned aastad tagasi ühelt Ameerika autori näidendi kavalehelt katkendit sellesama näidendi autori autobiograafiast, kus ta väga suure uhkusega luges üles, kui palju punanahku tema esivanemad Ameerikasse tulles "maha nottisid".

Muutuvad ajad ja kombed. Teatrisse minnes loodad ikka ja jälle imet kogeda. Seekord jäi lootus kauges kaares täitumata.

Betti Alver "Pedja"

Seal, kus pööriputk ja loogan pajud
peegelduvad Pedja mustjan veen -
sinna jooksen ikka pakku ajul,
kui mu hingen umbne viha keeb.

Kas mind rõhub ahas toakoobas,
rasvaving või haisev murulauk,
elu rammalt, loiult roomav roobas,
nurjund ootus, hargnev sukaauk;

Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva
tallad tambivad siis tusapalangu,
sinu öised, laaisad lainetiivad
viivad minema mu õelusvalangu.

Sinu savipervelt vahin pilverünkaid,
huuled punaseks mul söödab lepapark.
Pole enam kassinurme künkaid,
pole mindki... Olen Jeanne d`Arc,

kihutaden üle veriruske palu
pühan kirgastusen, saabel tõstet peon...
Seisan kiviastmel jäisel paljajalu,
kasinusel ohvriks pärgi seon.

Olen udu, maru, hävitaja looja -
mul on viinapuid ja kallist luud;
minu siidivaibust saavad sulid sooja,
mind on rüüband tuhat janust suud.

Mul on võlusõnu üleliia,
imet sõrmin nagu hangen lund.
Pillun võimatusi sinn-siia,
kuni kuskil huugab hommiktund.

See on vabrik teispool lubjakuuri,
kaugeist metsist tõuseb õhkuv kirm.
Jooksujalu tõttan uuest` puuri,
hingen vastse päeva vastne hirm.

Jälle tahmana mu peale viha vajub,
tuhm kui tuhk ma sorin tuhka leen.
Mina?... Ei, ma seal, kus loogan pajud
peegelduvad Pedja mustan veen.

                                       1931

"Jan Uuspõld ja tema elu meedias"

Monoteater
Lavastaja ja osatäitja Rein Pakk
Kumu auditooriumis 21. jaanuaril 2012 kell 19.00

Saal oli rahvast täis. Inimesed ootavad ja soovivad, et saaks nalja. Ja nalja sai, päris head nalja.
Monoteater ja monotükk. Algul oli mõeldud, et Jan Uuspõld esitab monotükki iseendast. Hiljem pidi lavastaja Rein Pakk hakkama ise ka oma loodud teksti esitama.

Rein Pakk on siiani minu jaoks väga huvitav, andekas ja äärmiselt intelligentne tüüp olnud.  Olen teda ka varem teatris näinud, ei mäleta pealkirja, aga vist oli tegemist külalisetendusega Von Krahli teatris, teine osatäitja oli tookord Jarek Kasar. Tookord olin Rein Pakust väga vaimustatud kui heast näitlejast, aga temas oli veel miski eriline, mis väga meeldis. Imetlesin ehedust ja julgust olla. Rein Pakk on kindlasti kõige ägedam paks mees, keda ma tean.

Kuna Jan Uuspõld enam ise kaasa ei tee, siis tema persoon pole enam ka eriti oluline. Tükile tuleks kasuks, kui Jan Uuspõllust polekski enam juttu. Võiks keksenduda hoopis meediale üldisemalt, sest kõik see, mis puudutas meediat oli naljakas või väga naljakas. See mis puudutas Jan Uuspõldu, oli enamasti natuke tüütu ja ebahuvitav

Rein Pakk võiks teha monotüki meediast ja see võiks olla väga kindla peale minek, sest nalja saab meedias ju hästi palju. Olgu tegemist kohalike kuulsuste e "staaridega" või poliitikaga või majandusega siin või kogu maailmas.
Minu arvates üks paremaid nalju, mida ma viimastel aastatel olen teatrilavalt kuulnud, oli just selles tükis Rein Paku poolt lahti mõtestatud uudislugu staarkoka näoga pornostaari surnukeha leidmisest mägra urust. Selge see, et ainuüksi selline pealkiri on juba tõsine inspiratsiooniallikas, aga selle sündmuse võimalike tagamaade avamine on minu arvates vähemalt "Meie Matsi" väärt.

"Laulev Nadežda" Eesti lood

ETV-s kolmapäeval 11. jaanuaril kell 22.30

Autor ja režissöör: Aljona Suržikova
Operaator ja produtsent: Sergei Trofimov
Muusika: Nadežda Atajeva
Tootjafirma: Diafilm OÜ

Filmi algul on Aljona venekeelse raadjojaama külaline. Saatejuht tutvustab teda kui kaunist ja andekat naist. Selline sissejuhatus on pingest vabastav ja Aljona natuke kramplik olek annab kohe järele ja kohe ta muutubki väga kenaks.

Aljona ja Ruslani suur pere elab üüritud majas, kokku elab seal nende 9 last ja vanima tütre poeg Kirill, kes filmi jooksul saab aasta vanuseks.

Tundub, et Aljona jaoks on elu põhiväärtused paigas. Kõige tähtsam ja auväärsem tema jaoks on tema mees Ruslan. Lapsed on elu loomulik osa. Kuna parasjagu on Ruslan töötu, siis on mõnevõrra kitsam aeg, aga päris puudust ei tundu majas siiski olevat. Lapsed elavad vist päris tavapärast elu. Muidugi on kitsavõitu, aga ka väiksemas peres võib teinekord ruumi vähe olla.

Ühel lapsel peetakse sünnipäeva ja laua katmise käigus tuleb välja, et mitte kõigil ja mitte alati pole lastel sünnipäevi peetud. Samas sellest ei tehta ka erilist draamat, nii lihtsalt on läinud.

Aljona teenib ise ka oma laste kõrvalt lastetoetuse rahale lisa. Ta käib Tallinnas Virukeskuse tunnelis laulmas. Võib-olla on veel mõned kohad, kuid selles kohas tema laulmist filmiti.

Laulud on Jumalale kiituseks ja tänuks laste Ja Eesti riigi eest. Mulle tundub, et erilist lauluandi Aljonal ei ole, kuid viisi ta peab, ja midagi paha pole öelda. Inimesed annavad raha ja selle eest saab vajalikku osta, eeskätt midagi süüa.

Minu arvates on Aljona väga terve ellusuhtumisega, tema elu on niiviisi läinud, et pere on suur. Selline valik on tehtud, kas siis teadlikult või mitte nii väga, aga sellega on ta leppinud. Ta ei kurda stressi ega väsimust, kiidab vaid Jumalat, tänu kellele ta kõigega hästi hakkama saab.