"Järgmine voor" Mihkel Raud

Von Krahli teatris
Lavastaja Mart Koldits
Kunstnik Reet Aus
Näitlejad Mari Abel, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa, Nero Urke

Mihkel Raua debüütnäidend, esietendus 18. jaanuaril 2012
Vaadatud etendus 24. märtsil 2012

Superstaari saate formaadi žürii kolm liiget ja üks staarikspürgija, keda mängib Nero Urke.
Näitlejad on kõik väga head, seepärast vüiks oodata väga head etendust. Näidend on päris lihtne, aga ka täiesti hea.  Kes on superstaarisaadet kasvõi korragi vaadanud, saab kohe aru, kellega ja millega on tegemist.
Etenduses on mõned päris head ja nauditavad kohad.
Kõigepealt ehk Mihkel Raua eneseiroonia või lihtsalt hea huumorimeele väljendusesks need laulutekstid, mis pidid olema lähimineviku hitid. "Hoia mu nahkset mikrofoni" - väga hea algusest lõpuni. Juhan Ulfsaki esituses nii esimesel kui ka teisel korral. Hästi esitatud ka. Muidu kippus Juhan Ulfsak natuke vinti üle keerama, võibolla oleks lavastaja võinud selles suhtes rohkem nõua anda?
Nero Urke staarikspürgijana oli väga usutav, teatavat tüüpi ta kehastas päris täpselt. Edaspidi oli tema roll natuke ebamäärasem.
Mari Abel'i roll oli võrdlemisi piiratud ja erilisi võimalusi tal ei olnud, aga oma tuntud headuses oli teda hea näha.
Selle etenduse superstaar oli kindlalt Taavi Eelmaa. Tema soeng ja seitel - tõeline hitt! Beežid (krimpleenist?) viigipüksid - nende eest peab ilmselt Reet Aus'i tänama!  See kuidas Taavi Eelmaa oli valmis kollaborantlikult kohe poolt vahetama ja kui hästi ta seda tegi oli väga hea. "Põdramaja" markeerimine - super! Taavi Eelmma puhul meeldib eriti, et ta ei keera kuskil vinti üle. Teab mida teeb ja ongi usutav, nähtav, veenev.
Tervikuna oli netendus minu jaoks natuke veniv ja natuke igav ja ettearvatav. Kuigi tegevus oli hoogne ja häid hetki jagus ka. 

"Kolm õde" Anton Tšehhov

Eesti Draamateatris suures saalis
Draama neljas vaatuses, etendusel on üks vaheaeg
vene keelest tõlkinud Otto Samma
lavastaja Hendrik Toompere jr
kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
muusikaline kujundaja Liisa Hirsch
etenduse juht Karin Undrits

esietendus 12.02.2012
Osades: Mait Malmsten, Liisa Haab (külalisena), Kersti Heinloo, Merle Palmiste, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Jan Uuspõld, Hendrik Toompere jr jr, Rein Oja, Raimo Pass, Jüri Tiidus (külalisena), Mihkel kabel, Lembit Ulfsak, Ester Pajusoo 
nähtud etendus 17.03.2012

Kõigepealt kolm õde Olga (Kersti Heinloo), Maša (Merle Palmiste) ja Irina (Marta Laan). Irina nimepäeva puhul on kõik pitskleitides, ilusad, noored. Maša, õdedest keskmine on juba abielus. see selgub natukese aja pärast, aga ta on kõige halvemas tujus, tänapäeval öeldakse stressis. Teised kaks õde tahavad ära Moskvasse, kus oleks ehk võimalik õnnelikuks saada. Selles nende linnakeses puudub selleks vähimgi võimalus. Kuna Maša on abielus, siis on ta sellesse linnakesse enam vähem igaveseks kinnistatud, sellest ka rõõmutus ja masendus.
Kolm õde on kohe selge, kes on kes, aga ülejäänud seltskond alles selgub mõne aja jooksul. Nähes õdesid Moskvasse ihkavat ja kuuldes kogu kohaliku elu igavust ja perspektiivitust, tahad nendega nõus olla. Aga sealsamas on üks noormees, nende kodus on ta külaliseks ja iga tüdruk võiks temast elevile minna. See on muidugi parun Tusenbach (Hendrik Toompere jr jr). Algul arvasin,  et see vist on nende õdede vend, et teda kavalerina arvesse ei võeta. Sest ega temast juba naljalt mööda ei vaata. Vanuse poolest oleks ta ka igale õele peigmeheks passinud.
Esimese vaatuses oli parun väga võluv, liiga võluv, et selles etenduses parun olla. Teises vaatuses kandis ta oma kurba saladust endas ja siis oli ta teistmoodi võluv, aga parunina veidi usutavam. Mulle lihtsalt tundub, et H. Toompere jr jr on nii suurt väge täis, et tal ei tule kuigi usutavalt selline tagaplaanilolija roll välja.
Teine ebausutav tegelane oli minu jaoks Versšinin (Jan Uuspõld). Veršinin peaks olema sedasorti tegelane, kelles on sees see vägi, et saad kohe aru, miks Maša temasse armus ja kui raske oli nende lahkuminek. Praegu jäi päris arusaamatuks, mid niisugune ilus ja suursugune naine küll selles Veršininis leidis. 
Väga hea oli õdede venna naine Natalja Ivanovna (Liisa Haab). Usudki teda vaadates, et küllap on alati olnud selliseid kanaemasid ja salakavalaid halbu naisi, kes oma mehe elu ära rikuvad. Ja selliseid mehi, kes sellel kõige sündida lasevad.
Inimesed muutuvad oma põhiolemuselt ikka väga vähe. Väga tänapäevane on ka õdede "elu mõtte" otsimine. Miks ma elan siin maailmas, miks kannatan.  Ja miks sageli lähevad asjad teistmoodi, kui kunagi sai unistatud.
"Kolm õde" on minu arvates üle pika aja nähtud hea lavastus. Hea materjal, head näitlejad ja terviklikult välja tulnud.

"Kuni Inglid sekkuvad" Uku Uusberg

Eesti Draamateater suur saal, esietendus 11.12.2011
lavastaja Uku Uusberg
kunstnik Artur Tšehh (külalisena)
valguse kujundaja Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)
etenduse juht Anneli Roosi

Osades: Tiit Sukk, Maria Avdjuško, Viire Valdma, Tõnu Oja, Maria Klenskaja, Ivo Uukivi, Märt Avandi, Kristo Viiding, Laine Mägi, Martin Veinmann, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Jaan Kapp (külalisena), Anneli Roosi

Vaadatud etendus 10.03.2012

Millal inglid sekkuvad? Kui kaua peab veel ootama? Kas inglid lõpuks sekkusid?
Koos on inimesed, kes üksteist ei talu, kedagi ei huvita, mida teine räägib, mõtleb, tunneb. Tundub, et igaüks neist on pilgeni täis kannatust, kuhu rohkem enam ei mahu mitte midagi. Kui keegi hakkab rääkima, siis temast räägitakse üle või kästakse tal lihtsalt vait olla.
Kohal on ka klaverimängija Jaan Kapp. Tema klaverimäng katkestatakse käskiva käratusega juba peale esimesi takte.  Kuulaja saab siiski aimu muusikast ja selle ilust. Seda suurem on kontrast kõige ülejäänuga.
Iga inimest võib vaadata nagu filmi, need on autorifilmid, mis pidevalt jookesvad, kaadrid vahetuvad sama kiiresti nagu mõtted peas. Vähemalt selline sõnum on taksojuhil. Nii kujutab tema ette, õieti ta näeb inimesi filmidena.
Taksojuhiga võib nõus olla vähemalt selles osas, et igal inimesel on oma mõttemaailm ja läbi selle näeb ta kogu maailma. Igaüks natuke teistmoodi.
Inimese väline olemine ei pea tingimata tema tegelikku olemust kuidagi kajastama. Kokk võib vabalt olla astrofüüsik.  Miks mitte.
Mulle tundus, et iga inimest on nähtud väga traagilisena.  Kõik need täitumata unistused, saavutamata jäävad ambitsioonid. Selle kohta võiks öelda teatraalne, aga see oleks halvas mõttes teatraalne.
Mida tahtis lavastaja öelda? Mida mina vaatajana teada sain?  Selleks, et oma sõnumit edastada, pead seda ise väga hästi teadma.  Ja enne edastamist väga hästi läbi mõtlema, kuidas sinu sõnum kõige paremini kohale võiks jõuda. Mulle jäi praegu väga segaseks. Ja tundub, et ka Uku Uusbergile endale.

Denes Kalev Farkas. "Päev, mida ei ole olemas"

Hobusepea galeriis.

Kunstnik selgitab oma näitust, et väljapääsu ei ole, aga ta ei tea ise ka, kuhu ta tahaks pääseda.

Välja on pandud üksainus mõte või siis selle mõtte väljendusena  üks olukord. Selleks on üks nurk, mille taga võiks olla trepp. Seda nurka on nähtud unes ja on aimu ka trepi olemasolust. Aga treppi pole jõudnud näha, kuna enne lõppes unenägu, kui oleks saanud nurga taha vaadata.

See nurk on päris intrigeeriv ja ta ei jäta mind vaatajana ka täna rahule, teist päeva juba. Õieti on intrigeeriv see, mis on nurga taga. Kas seal on väljapääs? Nurga taha minemiseks on vaja lihtsalt minna ümber nurga ja sa oledki seal.
Pigem on väljapääs siiski siinsamas. Kui pääsed välja, siis jõuad ka trepini.

Siram. Culture Feat. "Mahetoodang loomemajanduses."

Tallinnas Linnagaleriis 04.02-04.03.2012

Sisseastudes astud rohelisele võrgule, mille all on midagi pehmet. kas selle peale võib astuda? Pigem pressin ennast esimesse ruumi, kus on pildid ja 2 väikest ekraani nende vahel. 

Pealkiri on Cultura versus Natura.

Pealkiri on väga kõikehõlmav,  aga praegusel näitusel on keskpunkt metsal ja aasal, mis on ikka mingit moodi kultuuriga läbipõimunud: heinapallid, heinapallid kiletatult, tee läbi tiheda metsa, känd ja raiesmik, kõrgepingeliinid. 

Minu jaoks oli nende piltide vaatamine omamoodi meditatiivne, kuna mets on mulle väga omane, midagi ehedat. Tavaliselt on meie metsas kultuuri kogu aeg tunda, vähemalt tee ikka on, sest kus sa niisama sinna metsa satudki. Mulle need pildid meeldisid. Nii lihtne. Siin on mets, aga ka tee ja kõik muu. Nendes piltides on hea energia. Metsa või aasa maalida pole vist eriti hea idee, aga kontekstis kultuuriga, kui pole isegi selge kumb on siin esiplaanil, saab selline pilt uue mõõtme. 

vaatasin rohkem seda videot, kus tee muudkui jooksis või möödus, tahtsin näha,kuhu see välja jõuab, aga ta vist ei lõppenudki. 

Tagumises ruumis kunstnik juskui vabandaks oma nõrkuse pärast loodust maalida. Puude alla on kaetud laud valge pitsist linaga, šampuse pokaalid ja pudel šampanjat. Ümberringi askeldavad loomakostüümides tegelased. Stiilipidu metsas, palume tulla loomadeks riietatuna.

Vannitoas ja tagahoovis. Kunst ja kodu 2

Avatud 10.02-11.03.2012  Kunstihoone Galeriis
Kuraator Sigrid Saarep

Suurepärane võimalus näha ja näidata "mitteametlike" kunstnike töid. Akende ees on valged pitskardinad, mis justkui rõhutavad, et tegemist on millegi kodusemaga. Pealkiri ka ju Kunst ja kodu, mis paljudele meenutab omaaegset ajakirja, kus kunstil oli päris suur rõhk.

Jüri Jürna Rakverest on ühe aasta ERKI's õppinud. kas tänu sellele või siis sellest hoolimata on tema pildid väga head.  Kolm pilti mis sellel näitusel välja pandud on kõik ühtviisi intensiivsed, natuke unenäolised. Tundub, et olen vist ise ka seal pildimaailmas kunagi olnud. Midagi omast, aga samas ka salapärast ja jõulist on nendes piltides.


Maie Putk Türilt kirjutab saateks oma piltidele, et maalides ja käsitööd tehes on võimalik oludest üle olla ja oma unistusi ellu viia.  Kas need saatesõnad mõjutavad piltide vaatamist? Mina tundsin neid pilte vaadates seltamatut ängi, möödunud õnnetu aeg nagu kestaks nähtamatult edasi. Painavad mälestused, ammu möödunud ajad.
Ka vaip "Kultuur minu kodumaal" meenutab vana ja seismajäänud aega. Mälestused vanast ajast, millest praegu eriti teada ei taheta, ja seepärast muutuvad nad kurvaks.


Kairi Rohtla arstitudeng Tartust, maalin hobikorras. Rõõmsad pildid Tartu Supilinnast, aga peatuda seal ei tahaks, parem määduks ilma tagasi vaatamata. 
Tema 7 elevanti tagumises ruumis oma hiilgavate silmadega on päris lõbusad, need silmad jälgivad mind veel hiljemgi, kui nad meelde tulevad. Salmid seal piltide juures?


Päivi Randveri must-valge-halli tooniga joonistused on sellised, mida vaataks ja uuriks hea meelega. need on sellised lõbusamat sorti pildid, natuke ärkvel ja natuke unenäopiiril. mingid hetked müüduvad, aga seesama võib iga kell uuesti määda vilksatada.

Peet Toome koomiksilaadsed pildid on lõbusad ja hea energiaga.

Lembit Reimanni puuskulptuurid on sõbralikud ja soojad. Mõned on natuke naljakad. On põnev mõelda, kuidas neid kujusid tehakse, kas nad nö tulevad ise, või on tegijal juba ette teada, mida ta loob?


Alar Paurson Elvast. Näituselon tema tüüdest 2 akvarelli. Vaatad neid ja tunned, et see on tõeline kunst. Minevik ja tulevik ja sa tajud seda just praegu siin.
 

"Mürk" Aleksander Puškin

Tallinna Linnateater

Lavastaja: Kristjan Üksküla
Kunstnik: Kustav-Agu Püüman
Tõlkija: Kalju Kangur
Muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla
Valgus: Priidu Adlas
Mängukoht: Väike saal
Mängivad: Aleksander Eelmaa, Rain Simmul, Indrek Ojari, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla ja Mihkel Vooglai

Esietendus 11.02.2012, nähtud etendus 19.02.2012

Kristjan Üksküla mõlemas lühinäidendis peaosas. Täiesti erinevad karakterid ja täiesti erinevad inimesed enne ja pärast vaheaega. Tõsine noormees Ihnsa isa pojana jäi veidi skemaatiliseks. Aga kui suureks sellist osa ikka mängida saabki. Etenduski ju napilt üle poole tunni pikk.

Teises osas nähtud Mozart on ehtne, niisugune just Mozart võiski olla. Kogu oma geniaalsuses ja rõõmus.

Salieri osas nägime Indrek Ojari’t. Indrek Ojari on minu arvates üks huvitavamaid näitlejaid Linnateatris. Kuigi Indrek Ojari sageli mängibki selliseid „pahasid“, siis on tema puhul väga sümpaatne, et ta suudab selle „paha tegelase“ sisse minna ja nii ollagi. Lõpuks on pea igas inimeses oma varjul pool ja „paha“, mida päris osavalt tihtipeale varjatakse. Aga teatrilava on just see koht, kus neid „pahasid“ on kõige põnevam vaadata. Mozart ja Salieri olid mõlemad põnevad.

Tilk tõrva kah sellesse meepotti: etendus ei jõudnud veel alatagi kui juba lõppes??! Koos vaheajaga napilt 1 tund ja 15 min. Mina olin igal juhul pettunud.

Tõnu Õnnepalu "Ainus armastus"

Varrak, 2011. 355 lk. Ühtede kaante vahele on kogutud valik autori kirjandusteemalistest esseedest ja artiklitest. 23 teksti annavad ülevaate Õnnepalu kirjandusalase mõtte kujunemisest ja muutumisest pea kahekümne aasta vältel, ajavahemikus 1992 kuni 2011.

Minu jaoks on see raamat täiesti uus. Lugesin kõiki tekste esmakordselt. Olen Tõnu Õnnepalu esseid ja arvustusi alati väga kõrgelt hinnanud ja naudinguga lugenud. Nüüd lugema asudes oli heameel seda suurem, et nii palju varemilmunud lugusid on minu jaoks täiesti uued.

Ei mäletagi millal viimati midagi nii nauditavat lugesin. Koheselt ei meenu raamatut, mis muudaks midagi enda elus. Sellist, mis nii otse kõnetaks. Võtad juhuslikult ühe sellise raamatu, et oleksid kindel hea kaaslase olemasolus pikal lennusõidul ja lennujaamades ootamisel. Saad aga midagi hoopis enamat, reisilt naastes oled natuke teine inimene, elu läheb küll vanaviisi edasi, vähemalt väliselt, aga midagi on muutunud.

Kui palju elus üldse on juhuseid? Head juhused ehk vedamine öeldakse olevat valmisoleku ja võimaluse kohtumine. Kui esitad küsimuse, saad ka vastuse. Raamatut lugedes tunned kuidas sinu enda sees olev kõvaketas salvestab õiged vastused ristsõnamõistatuses. Kõik läheb paika, tühjade ruutude asemele ilmuvad õiged vastused.

Ka see oli juhus, et T. Õ sai 18 sünnipäevaks kingituseks Aleksander Suumanni „Meil siis Hüperboreas“? Vaevalt küll. Pigem said kokku võimalus ja valmisolek.

Minu raamaturiiulis on juba õige mitu aastat Betti Alveri kogutud teosed „Koguja“. Võimalus on sealsamas käeulatuses koguaeg olemas olnud. Lugedes nüüd T. Õ. kahte esseed Betti Allveri luulest, on ka valmisolek. Lugedes praegu Betti Alver’it olen osaline. Olen ühest uksest nagu seinast mööda käinud. Äkki nägin ust, enne kui arugi sain olin selle avanud ja üle läve astunud. Mulle meeldib selles uues ruumis. Algul oli see võib-olla isegi liiga valge, esimesel hetkel segadusse ajav. Pärastpoole harjud. Tuled nö tsiviili tagasi. Aga miski on nüüdsest teisiti.

Sõjad on üks painav teema, kord kaugem kord lähedam . II Maailmasõda, sõjad kaasajal, Euroopas ja mujal. Samuti holokaust. Natsisaksamaa. Kuidas see ikka võimalik oli ja kuivõrd see lõppenud on. Küsimus ei ole niivõrd süüdlastes ja süüs, rohkem inimlikus võimekuses midagi sellist korda saata.

T. Õ-le on samad teemad mõtlemiseks ainet andnud. Ega temagi vastuseid ei tea, aga need sõjateemalised raamatud, mida ta meiega jagab, näitavad mingit suunda ja annavad aimu.

Raamatute arvustused selles esseekogus on väärtus omaette. Kui lugeja (T. Õ) on vaimustuses, siis saab praegune lugeja sellest osa. Kui aga arvustaja pole vaimustust tundnud, siiski on võimalik nautida väga nüansirikast ja vaimukat kriitikat. Igale autorile võiks olla suureks auks sedasorti arvustuse osaliseks saada.

2011.a. ilmunud raamatutest oli Tõnu Õnnepalu esseekogu kahtlemata üks kirkamaid lugemiselamusi.

"Rahauputus"

Michael Cooney
Lavastaja Andrus Vaarik Kunstnik Pille Jänes 
Muusikaline kujundaja Andrus Vaarik
Tõlkinud Hannes Villemson
Osades:  Mait Malmsten, Maria Avdjuško, Tiit Sukk, Ain Lutsepp, Jan Uuspõld, Viire Valdma, Raimo Pass, Margus Prangel, Ita Ever, Pille Lukin (külalisena).
Esietendus 6 aprill  2002.a.

Käisin vaatamas 11. 02.2012 Eesti Draamateatri suures saalis.

Sellist üllatust kui seekord eesriie avanedes ei tulegi meelde. Sain kohe aru, et olen seda tükki juba ükskord näinud. Kindlasti pidi see olema õige ammu, vähemalt 6-7 aastat tagasi.

Kuna tegemist on kergemat sorti naljalooga, siis  oli seda võrdlevalt päris huvitav vaadata. 

Eelmisest korrast oli mulle kõige enam meelde jäänud Ain Lutseppa kehastatud tegelane. Ain Lutsepp on väga hea näitleja, selle rolli on ta osanud üles ehitada/ luua väga huvitavalt. Mäletasin isegi eelmisest korrast,et selles kohas kus ta 2. vaatuses Cherry pudeliga vannitoa/ köögi uksest siseneb, oli saalis aplaus, kuna see oli tõesti nalajaks. Seekord aplausi päris ei olnud, aga natuke plaksutati küll. Ain Lutseppa oli algusest lõpuni huvitav jälgida, sest ta lihtsalt oligi huvitav, tema roll oli huvitavalt mängitud. Minu arvates parim osatäitmine selles etenduses. Võibolla kõiki tegelasi ei oleks saanud ka nii huvitavaks mängida, sest lihtsalt pole aega niikaua laval olla.

Kui Ain Lutseppa poleks rohkem koomilistes osades näinud, siis võiks temast veel rohkem vaimustatud olla. Aga teades tema teisi naljarolle, tuleb meelde,et need on kõik võrdlemisi sarnased. Head küll ja naljakad, aga sageli "tuntud headuses", mis tähendab, et ei midagi uut. Needsamad vigurid, seesama teistmoodi hääl jne.
Aga võibolla ei peagi teatrit nii tõsiselt võtma?  Ootama iga kord, et näitleja alustaks kõike otsast peale ja oleks oma osas jäägitult sees, teades, et iga osa on ju uus inimene uus saatus? See ei saa loogiliselt väga sarnane olla eelmises näidendis mängitud tegelasega?

Ma arvan,et igal vaatajal on siiski oma ootus. Kindlasti on palju vaatajaid, kes on tänulikud iga nähtud etenduse eest. Tõenäoliselt kriitilisem vaataja on just see, kes "liiga tihti" teatris käib, sellepärast  oskab rohkem võrrelda. Aga teatris käib see "liigatihtikäija" just seepärast, et teater kogu oma maagia ja salapäraga väga kutsub tulema.

Teised osatäitjad ei tulnud ükski tuttav ette, see tähendab,et keegi polnud meelde jäänud. Kümne aasta jooksulvõis muidugi koosseis ka vahetuda.  Ja ega nüüd ka ühtegi eredat osatäitmist peale Lutseppa ei olnud. Tegevus oli päris hoogne, pidevalt midagi juhtus ja vahepeal sai natuke nalja ka, aga kuidagi jäi tunne, nagu näitlejad oleks autopiloodil. Uskumatud lood selles näidendis toimusidki selles näidendimaailmas, uksed muudkui avanesid ja sulgusid, üks etteaste järgnes teisele, aga elu selles kõiges ei olnud.

"Salme saladus" Eesti lood

ETV-s kolmapäeval 8. veebruaril kell 22.30

Režissöör: Moonika Siimets
Operaator: Rein Kotov
Helioperaator: Mart Otsa
Monteerija: Andreas Lenk
Produtsent: Mari Kallas
Tootjafirma: Osakond OÜ

Film Saaremaal Salme vallas elavatest inimestest. Tavalised keskeakandis olevad eatud külamehed, päevitunud ja sageli mõni hambarida puudu. Maailma asjadest arvavad nagu ikka arvatakse, mõni on kriitilisem, teine jälle leebem ja heatahtlikum.

Naised ka nagu külanaised ikka, teevad oma toimetusi, saavad hakkama kalapüügi ja muu majapidamisega. Ega kerge ei ole, peab päris palju pingutama. Pealegi juhtub ka kummalisi asju, tundub, et kivid ja heinamaa varjavad saladusi, mida pendlinaine võiks lahti harutada.

Samas Salme vallas elab ka perekond Sõnajalad. Õed Siiri ja Viivi ja nende abikaasad Oleg ja Andres. Sõnajalgade meespool lendab peamiselt helikopteriga, sageli on nende reisikaaslasteks Siiri ja Viivi. Oleg ja Andres tegelevad praegu peamiselt tuulegeneraatorite haldamisega, neid on terve hulk juba tööle pandud ja filmis kaevatakse vundamendi auk järgmisele, nende endi poolt leiutatud ja patenteeritud mudelile.

Perekond Sõnajalad on kindlasti midagi väga teistsugust, ka selle filmis paistavad nad teiste külainimeste taustal selgelt erinevad. Viivist ja Siirist ei saa me muud midagi teada, kui et nad käivad käest kinni nagu väikesed tüdrukud ja sageli selle metsateel jalutamise ajal palvetavad. Üks loeb ette Jumalale määratud tänu, teine loeb vist sama mõttes kaasa. Meie Isa palvet loetakse koos.

Perekond Sõnajalad kuulutavad Jumalasõna. See pole küll selle filmi põhiteema, aga ka siin on võimalik ikka sellestsamast rääkida, räägitagu siis millest tahes.

Sõnumi edastamine on minu arvates üks väga oluline tegevus. Kui oskad oma sõnumit selgelt ja arusaadavalt edastada, siis on maailm sinu päralt. Enamus meist tahab sõnumit edastada: õpetaja õpilasele, kaupmees ostjale, arst patsiendile, pastor kogudusele jne. Tähtis on, et sõnum jõuaks kohale.

Sageli jääb ta aga edastamata. Seal on mingi nähtamatu vahelüli, mis neelab osa endasse ja midagi olulist läheb kaduma. Ka perekond Sõnajalgade sõnum takerdub, aga mitte nii raskesti määratletavatesse takistustesse. Ma arvan, et inimesed on sallimatud nende suhtes, kuna nad on teistmoodi. „Vaesed“ on umbusklikud nende rikkuse suhtes. Siis veel nende omavahelised suhted, mis paistavad olevat sama idüllilised pea kolmekümne aasta vältel – see tekitab ju umbusku ja kadedust ja lõpuks ajab lihtsalt vihale.

Iseasi kuivõrd perekond Sõnajalad rohkem midagi edastada tahavad. Aga midagi järgimisväärset nendes kindlasti on.